Metsatöll - Mees, kes teadis ussisõnu

Kuula, mees, kui aeg oli ammu,
metsades konutas kogu me hõim.
Saksu ei olnud, ja polnud ka ju hullu,
maksis ju metsades ürgmehe võim.

Ma olen mees kes teab vanu viise,
uss mida põõsa all sisistas.
Laulaksin teilgi kui päev poleks kiire
mis karu mul koopas sosistas.

Nüüd on mets jäänud vakka,
neidude laulust ei rõkka me laas.
Kui kõssan ma teil, ärge mõistke mind hukka -
ükskord algab kõik see taas!

Raudmehe meel on pahempidi sõlmes -
usside sõnast nad aru ei saa.
Kuulge, oh Pärtlid, kes salamisi palves,
minust te kahte nahka ei saa!

Tulge kõik, kel meel on veel helge,
huntide piimast kel molu on märg!
Üürgame valjust, et kord oleks selge:
makske me metsade valu ja võlg!

Mõurab taas, mees,
kes teadis ussisõnu
ja vanakuradi vanaisa
lööb tantsu tõrre sees.

Mõurab taas, mees,
kes teadis ussisõnu
ja vanakuradi vanaisa
lööb tantsu tõrre sees.

Tulge kõik, kel meel on veel helge,
huntide piimast kel molu on märg!
Üürgame valjust, et kord oleks selge:
makske me metsade valu ja võlg!

Laulan, sest aega veel antud,
veel pole raugenud metsmehe meel.
Naeran te palvet või pattu,
kutsu või kuradiks, he-he-hee!

Mõurab taas, mees,
kes teadis ussisõnu
ja vanakuradi vanaisa
lööb tantsu tõrre sees.

Mõurab taas, mees,
kes teadis ussisõnu
ja vanakuradi vanaisa
lööb tantsu tõrre sees.